Ironman 70.3 on selleks aastaks edukalt seljatatud! Õnnitleme kõiki MyFitnessi individuaalvõistlejaid ja tiime suurepäraste soorituste eest. Igaühe teekond finišijoonele oli unikaalne, täis võideldud lahinguid nii ilmastiku kui ka isikliku tahtejõuga. Vaatame koos tagasi sellele inspireerivatele teekonnale ja uurime, millised on osalejate järelmuljed.

Mis läks hästi ja mida oleks saanud paremini teha?

Kristjan Maasik: Kannatamine kuulub triatloni juurde 

Minu sõit kujunes oodatust raskemaks. Tundub, et päris hästi ei saanud selle palavuse ja tuulega hakkama ikka. Peale esimest ringi olin veel endale seatud eesmärgi graafikus, aga teist korda vastutuulelõigule jõudes enam sellist jaksu polnud ja jalgadesse hakkasid hoopis krambid tekkima. Lisaks kiskus krampi ka kõht, seega, mingeid teatud asendeid sadulas hoida ei saanud enam.

Samas, endaga diskuteerides jõudsin otsusele, et proovin siiski kogu aeg edasi liikuda ja sadulast maha ei tule. Sageli on raskus ja ebameeldivus meie peades kinni. See ongi ka Ironmani suur osa- kui palju sa oled valmis endale ebamugavust tekitama ja kannatama. 

Sageli on raskus ja ebameeldivus meie peades kinni. See ongi ka Ironmani suur osa- kui palju Sa oled valmis endale ebamugavust tekitama ja kannatama.

Mida teeksin järgmine kord teisiti? Ilmselt majandaksin tempot veidi targemalt, eriti sellises palavuses. Võibolla oleks olnud tark ka magneesiumit rajale kaasa võtta.  Uueks hooajaks mingeid kindlaid plaane veel paika pannud pole. Peamine eesmärk, nagu ikka, on olla aktiivne, nautida liikumist ja otsida endale põnevaid väljakutseid, et elu veel lahedam oleks. Mine tea, võib-olla on selleks just triatlon.  

Simon Lukka: Isiklik rekord, aga natuke pettunud 

Väga põnev teekond on olnud alates osalejate nimetamisest kuni võistlemiseni välja. Mina enda tulemuses olen natuke pettunud. Sai küll isiklik rekord tehtud, aga hetkevorm tundus lubavat rohkemat. Kindlasti mängis suurt rolli ka väga palav ilm. Alahindasin selle mõju ja valisin liiga kiire tempo. Teine pool jooksust oli kõva kannatamine, aga tehtud ta sai ja olusid arvesse võttes tuleb tegelikult rahul olla.

Olen äärmiselt uhke oma tiimi, teise tiimi ja kõiki individuaalvõistlejate üle. Kõik on super tublid ja võtan mütsi maha nende ees. Ja aitäh ka MyFitnessile, kes on selle võimaluse meile loonud. Ironman on üks vinge spordipidu ja olen tänulik, et sain olla osa sellest. Uuel hooajal plaanin kindlasti vähemalt sama tõsiselt treenimise ja jooksmisega jätkata ning uusi eesmärke ja rekordeid püstitada. 

Maigi Vändre: Võistlus oli tõeline emotsioonide virr-varr 

Tunded on nagu Ameerika mäed!  Algas ujumisest, kus ma varem ei olnud kokku puutunud lainetes ujumisega. See oli mu jaoks üsnagi põnevalt veider kogemus, sest hingamisel kippus vesi alati lainena kurku minema ja suund tahtis ka alatasa sinna minna, kuhu poole oli laine – natuke oli isegi endal ka koomiliselt naljakas.

Ratta seljas lendasin mõnusa muigega minema, sest ujumise aeg oli päris hea olnud. Kõik nagu tundus nii hästi olevat, kui sai maanteele ja vaikselt hakkas tuult tundma, aga nagu ju ikka ja alati – siis rattaga sõites on kogu aeg tuul niikuinii vastu, ega sel korral siis väga teisiti pole. Aga võta näpust! Tuult oli rajal tunda pea igas lõigus, vahepeal tekkis lausa kahtlus, et ehk on rattal rehv katki, et üldse edasi ei liigu. Tuli siis rohkem pingutada ja mõelda sellele, et kõigil on ju samad tingimused ja muuta pole miskit – andsin selle, mis anda oli. 

Jah, oli raske, aga tingimused olid kõigil ju samad ja andsin endast üsnagi kõik, et midagi kripeldama küll ei jää. 

Jooks algas kohe tundega, nagu oleks puuga pähe saanud koos korraliku päikesepistega – nagu udus kulgesid esimesed kilomeetrid. Kuna rattasõidul sai korraliku palavusega ennast igas  joogipunktis kasta, siis olid ka sokid märjad, mida ma jooksma minnes ära muidugi ei vahetanud. Esimeste sammudega jooksurajal oli selge, et siit ma ilma villideta ei pääse. Küll aga tegi liiga kuumus ja oi kui vaevaliselt kulgesid ca 7 esimest kilomeetrit – mõttes oli ainult see, peaasi et tervis vastu peaks. Õnneks päästsid jääkuubikud, mis tõesti olemise palju paremaks tegid ja nii need ülejäänud kilomeetrid kulgesid juba täitsa enam-vähem joogipunktist-joogipunkti, et jälle haarata peotäis jääkuubikuid.

Tegelikult on kõik ju hästi, sest tegin selle ära totaalselt erinevates tingimustes, mis oli eelneval aastal. Jah, oli raske, aga tingimused olid kõigil ju samad ja andsin endast üsnagi kõik, et midagi kripeldama küll ei jää. Uue hooaja kindlad plaanid veel puuduvad ( mõtetes küll mõlgub igast huvitavat ) , aga kuna varustus on ju olemas, siis miks mitte jälle võimalusel võistlema minna. 

Keidy Kulbas: Ühest küljest super tunne, teisalt kerge pettumus 

Võistluse lõpus valdas mind erinevate emotsioonide virrvarr- ühest küljest super võimas tunne, et see sai tehtud ja koos imeliste inimestega mu ümber, teisalt veidikene pettumuse noodiga, et ei suutnud enda soovitud aega ära joosta- mille iganes taha see siis jäi, meeletu kuumus või lihtsalt taktikaliselt veidi valesti joostud jooks. 

Süües kasvab isu! Ühel päeval peab ikka selle hulluse ka üksi läbi tegema. 

Sellegipoolest, ma usun, et mu ettevalmistus oli piisav ning ka taastumine on olnud pigem kiire.  Juba mõlgutan mõtteid, kus saaks sel hooajal veel joosta. Ma kindlasti plaanin ka kogu sügise ja talve vältel joosta, et vormi hoida. Uuel hooajal tahan olla veelgi kiirem jooksurajal ja miks mitte ka proovida rattasõiduga saada ” sina ” peale. Nagu öeldakse, süües kasvab isu, nii kasvas ka minu spordi isu Ironman võistlusel, nii , et ühel päeval peab ikka selle hulluse ka üksi läbi tegema. 

Anastasia Jevdokimova: Iseendaga kohtumine 

Vaatamata sellele, et lõplik tulemus oli eesmärgist kaugel, olen sooritusega rahul, olen enda üle uhke. Rajal kohtusin taas parima sõbraga – iseendaga.  

Ratas võttis jälle nii palju jõudu, et jooksuks enam energiat ei jagunud. Tormise vastutuulega võitlus oli nii masendav, pisarad tulid ette kui raske oli. 

Aga kõige magusam hetk – finiš, kus ootasid mind mu pere ja sõbrad. Nende toetus on hindamatu!  

Rajal kohtusin taas parima sõbraga – iseendaga.  

Lõppkokkuvõttes – milline ilus päev oli ja mälestus kogu eluks. Nii hästi mäletan seda hetke, kuidas registreerisin oma elu esimesele Ironman’ile ja siin ma olen – kolmekordne IronWoman! Eesmärk – järgmisel aastal kogeda kogu seda möllu pealtvaatajana või võib-olla vabatahtlikuna. See kindlasti pole mu viimane Ironman! Näeme taas 2027 aastal!  

Lauri Pakkas: Võistlus läks plaanipäraselt

Võistlus läks plaanipäraselt. Trotsides jalavalu suutsin käte pealt ujudes täita oma eesmärgi milleks oli ujuda 30 minuti sisse. Kuna enne ujumist oli vaja vees joosta 150m ja lõpus samuti, siis see minu elu kergemaks ei teinud, kuid suutsin siiski oma rütmi leida. Kui ujumine on selge, siis see distants konti ei murra ja seetõttu taastumise jaoks vaeva ei pidanud nägema, kuigi finiš üks alkoholivaba õlu maitses hästi küll. Olen Ironmanil mitmel korral võistkonnas osalenud ja olen läbinud ka poolmaratoni, siis järgmise aasta eesmärk on läbida täispikk maraton. Vaikselt ja rahulikult olen oma peas hakanud selle jaoks ka ettevalmistusi tegema.  

Laura-Lotte Varvas: Iga aasta rohkem energiat 

Ironman on mulle iga aasta andnud palju energiat algavaks sügiseks, seda ka seekord, olen igati positiivselt meelestatud. Nii palju inspireerivaid inimesi, igas vanuses ja väga erineva taustaga. Usun, et võistlus läks hästi, ujusin oma senise kiireima aja (ujumisajad on iga aasta paari minuti võrra paranenud).

Ma arvan, et väga paremini poleks seekord saanud, rada oli huvitav, ujumise sisse jäi ka varasematest aastatest erinevalt palju jooksu ning millimallikate ära lükkamist. Harjutama peaks ehk rohkem kuidas efektiivsemalt vajadusel inimestest mööda ujuda. Kuna ujumise distants oli minu jaoks lühike ning ujumisoskus lapsepõlvest ilmselt mind elu lõpuni, siis taastuma otseselt ei pidanud. Uuel hooajal tahaks distantsi väga ette võtta üksi, aga elame-näeme, kuidas elu läheb. 

Pavel Borovkov: Järgmine tase on kindlasti ees 

Minu jaoks on Ironman alati väga lahe emotsioon. Nagu alati, pärast võistlust olen 1001 protsenti täis energiat ja motivatsiooni. Järgmine aasta plaanin proovida tõsiselt parandada oma aega poolpikas Ironmanis, ja aasta hiljem minna täispikale distantsile. 

Iga järgmine start või raskus lisab soovi muutuda aina tugevamaks Ironmaniks! 

Kui rääkida selle aasta võistlusest, siis mind üllatas väga rattasõidu etapp, ülesmäge sõidud tugeva vastutuulega jätsid erksad mälestused. Kuid need motiveerisid mind tegema järgmiseks aastaks veel tõsisemat rattatreeningut. 

Minu lugu Ironmaniga pole veel läbi! Iga järgmine start või raskus lisab soovi muutuda aina tugevamaks Ironmaniks! 

Raivo Nõmm: Ületades kõiki ootuseid 

Kui laupäeval võistluspaika jõudsin ja seda tuult mere peal nägin siis pani nats kukalt kratsima. Omasin natuke siseinfot, et kui selline tuul on pühapäeval siis ujumist ei toimu, kuna raja julgestajad ei suuda lihtsalt oma ülesannet täita, õnneks pühapäeval oli ilm rahulikum. Minu võistluspäeva hommik oli suhteliselt närviline, kuna ma rattale eelmisel päeval joogipudeleid ei pannud siis pidin õigel ajal rattavahetus alasse jõudma, õnneks jõudsin 7 min enne vahetusala sulgemist. Ujumise stardi valisin kiirema grupi 30-35 min, mõttega et kiirematega on alati hea pundis olla ja ei ole ka nii palju möödaminemist. See õigustas ennast väga, kuna sain väga hästi kohe minema ja keegi ette ka ei jäänud, ujumise aeg oligi 35 min. 

Publik mis rajal oli ja kuidas kaasa elati oli muidugi mega ja fantastiline. 

Rattapeal tundsin ennast väga hästi ja tagantjärgi mõeldes oleks võinud isegi julgemalt sõita. Rattarajal oli päris tugev vastu ja külje tuul, mis mulle isegi natuke sobis, kuna toob natuke tugevamad ratturid esile. Hoiatusi ja karistusi õnnestus vältida, kuigi vahepeal oli küll nii palju rahvast et keeruline oli nõutud vahet eessõitjaga hoida. Rattaaeg tuli 2.40t, mis oli ca 20 min parem kui eelmisel aastal kui tegin tiimiga ja sõitsin ratast. 

Vahetusala ratta pealt jooksu peale oli päris keeruline, kuna kulutasin palju aega oma rattakoha leidmisele. lgas siis viimane ala. Paberi peal võiks arvata et tegemist mu tugevaima alaga, aga võta näpust. Esimesed km olid päris head, sealt edasi läks asi pilla-pallaks ära. Seadsin eesmärgiks et kõndima ei hakka, ei hakanud. Pean tunnistama et jooksuga olen sellel aastal kõige vähem tegelenud ja see kajastus ka jooksu tulemuses, aeg 1.46.00 ei kannata väga kriitikat. Publik mis rajal oli ja kuidas kaasa elati oli muidugi mega ja fantastiline. Finišisse jõudes ja aega nähes olin aga päevaga rahul, enne starti hellitasin lootust 5.45-5.50 peale, aga tuli 5.13. 

Taastumine on olnud hea ja meeleolud endiselt positiivselt, tean et suudan selle ürituse paremini kokku panna, varu oli tegelikult kõigil kolmel alal, eriti jooksus. Seega seadsin eesmärgi järgmisel aastal osaleda ja üritada alla 5 tunni piir alistada, motivatsiooni selleks on. 

Suured tänud ja sügav kummardus MyFitnessi meeskonnale, et andsite võimaluse sellel suurepärasel spordiüritusel osaleda. Aitäh! 

Suured tänud ka kõigile teistele meie tiimi liikmetele kes osalesid ja sellest võimsast sündmusest osa said. 

Ironman 70.3 oli meie tiimile võimas kogemus, täis väljakutseid ja suuri õppetunde. Ükskõik, kas tegemist on isikliku rekordi püstitamise, eneseületamise või uute eesmärkide seadmisega, näitavad need lood, kui palju suudab inimene saavutada, kui ta endasse usub ja oma piire proovile paneb. Järgmise hooaja seiklusteni!