BOSU huumorit
Kui ma hakkasin seda tänast teksti kirjutama, jäin korra mõtlikult istuma. Kas ma olen nüüd läbikukkunud? Kas minus elab see miski, mis takistab mind eesmärkideni jõudmast? Mida nüüd siis arvab kogu sellest loost lugeja, kes ootab kiiret edulugu? Ja siis saingi aru, et ei – ma ei muretse. Ma ei muretse just nimelt sellepärast, et minu lubadus oli see väljakutse vastu võtta ja ma olen jätkuvalt ülimalt positiivne selle juures ning annan endast parima, et soovitud tulemuseni jõuda. Mul on ju veel pea 2 kuud selleni jõuda. Kui panite tähele, siis mul on jäänud üks postitus suisa vahele. See kõik algas sellest, et üks lastest tõi viiruse koju ning siis jäid nad riburadapidi kõik tõbiseks ning lõpuks murdusin ka mina. Esimene nädal oli mul töö mõistes hukas, sest arvuti vaatamine tegi silmadele liiga ning palavikuga mõte üldse ei jooksnud. Teisel nädalal läbisin juba varasemalt planeeritud tervise kontrolli ning vaikselt taastusin sellest kõigest. Kuigi haiguse ajal erilist isu ei olnud ja enda arvates eriti ei söönudki, siis osa kaotatud kaalu tuli siiski tagasi. Püksirihmatest õnneks seda ei kinnitanud. Kui kaalu osas pole veel suuri saavutusi näidata, siis erilist rõõmu valmistab mulle vererõhu alanemine, mis on mul aastaid jube kõrge olnud. Kui ma mõned kuud tagasi Kaspariga treeninguid alustasin, kinnitas ta mulle, et me toome selle rõhu alla ja nii ongi läinud.
Esimesel võimalusel naasesin trenni ja kuna tegemist oli laste koolivaheajaga, siis oli antud lubadus viia nad Tõraverre vanavanemate sünnipäeva tähistama. Minul ikka trennikott kaasas ehk siis teel sinna hüppasin Tartus autost maha ja läksin Lõunakeskuse MyFitnessi trenni ning sõitsin bussiga neile pärast järele. Pühapäeval nastes sõitsin enne teisi bussiga uuesti Lõunakeskusesse, et enne pere saabumist taaskord üks treening teha.
Kuna mu liikumiste aeg oli limiteeritud ja soov oli kaasa teha taas mõni uus rühmatreening, jäi valituks teema nimega BOSU. Mul polnud aimugi, mida see tähendab ja sõbrad facebookis kiitsid, et “mine-mine, lõbus on,” aga täpsemalt mitte sõnagi. Pühapäeva hommikul torkas pähe mõte, et äkki kutsuks mõne Tartu sõbra ka kaasa, et üheskoos tundmatusse sukeldumine veelgi lõbusam oleks. Uskumatu aga nii kiire kutse peale otsustas mu sõber (ja Tartu Mänguasjamuuseumi arendusjuht) Marge Pärnits minuga liituda. Esmalt arvas ta loomulikult, et ma olen mõistuse kaotanud, aga 3 minutit hiljem vastas, et “eks ma siis tulen, mu veider sõber!” Lisan märkusena, et Marge teeb regulaarselt joogat ega pole iial rauaga jõusaalis käinud, seega oli ta BOSU osas täpselt samatark kui mina – ehk siis põnevust jagus meile mõlemale.
.jpg)
Nagu ikka, tegime esmalt kümmekond minutit sooja ellipsil, et keha ning vaim valmis seada tugevamaks trenniks. Seejärel liitusime BOSU saaliga ning seal saime teada, et tegemist on treeninguga, kus kasutatakse sellist pooliku sefiiri kujuga kummist palli.
Seekord olin suisa ainuke mees ca 30 ilusa naisega seal saalis J. Vaatad seda pool-palli ja mõtled, et noh, vahva põrkav asi. Peagi sai selgeks, et sellega tasakaalu hoida on päris keeruline ning harjutused võtsid kiiresti võhmale. Saime Margega naerda nabani, sest kõik me ümber oskasid justkui selle asjandusega naturaalselt toimetada, nagu telekast sünkroonujumist vaadates, ja siis meie kakerdasime ja lõkerdasime, higimull otsa ees. Poole trenni pealt hakka tekkima tasakaal ning kõik muutus juba oluliselt mugavamaks. Trenni lõpuks olime elus ja õnnelikud, et selle kogemuse võrra rikkamaks saime.
.jpg)
Soovitan kõigile, minge proovige julgelt seda BOSU trenni – saab nalja ja saab trenni! Aitäh Margele, kes mu väljakutse vastu võttis ja vapralt vastu pidas. Tartusse sattudes minge kindlasti ka Mänguasjamuuseumisse, see pole ainult lastele huvitav.
.jpg)
Ja tänud Jaana Nagirnajale, kes aitas meid järjele selle bosu-palli-vidinaga sõbraks saamisel.
Räägime toidust ka.
Kui see haigus mu maha murdis, siis tundsin, et nüüd on paras aeg teha veel suuri muudatusi. Mulle meeldib õhtusöögi juurde õlut või veini juua. Sõbrapäeval otsustasin, et siit edasi proovin täiesti null-alkoga edasi minna. Ei kodus, ei restoranis ega vastuvõtul – kõik nulli. Ja ma olen selle otsuse üle väga rõõmus. Oleksin võinud selle otsuse isegi varem teha. Palju tühje kaloreid ja enesetunde tuimestamine. Nüüd on mul veel rohkem energiat juurde tulnud, uni on sügavam ja olen hommikuks end hästi välja puhanud. Terve päeva toonus on kõrgemal ja justkui jõuaksin kõike rohkem teha. Hommikusöögi kõrvale joon lahustuva tabletiga magneesiumivett, mis on mul kehas koguaeg defitsiit. Lühidalt öeldes võiksime talvisel perioodil öelda, et kehas on pidevalt puudu: C- ja D-vitamiin ning magneesium. Eks neid asju on veel, aga neid vajame vast enim.
PAALIA MEDALJON
Minu tänane toidusoovitus tuleb taaskord merine. Seekord sain kodusest Pepekalast midagi eriti põnevat ja hõrku – paalia ehk mägihõrnas. Tegemist on lõheliste perekonnast pärit kalaga, mis välimuselt sarnaneb forelliga aga on hulka hõrgum. Lihtsuses peitub geniaalsus ja seepärast ongi seekordne retsept mõnusalt lihtne:
- Veendu, et oled fileest eemaldanud luud.
- Seejärel lõika fileest ca 5 cm laiused tükid.
- Su ees on tükk nahaga allapoole, lõika täpselt keskelt (ca 2,5cm pealt) laiupidi õrn sisselõige kuni nahani. Kui nüüd tõstad kala üles, saavad nahaga osad kokku ning sul on perfektne medaljon.
- Aja pann keskmise kuumusega kuumaks (minu pliidil numbreid kuni 6 ja kasutan nr 3), lisa korralik supilusikatäis taluvõid ja lase see pärast sulamist õrnalt särisema.
- Aseta medaljon pannile, avatud lõikeosa allapoole, sest see aitab edaspidi praadimisel medaljonil kuju hoida. Maitsesta õige pisut soolaga.
- Prae sel kuumusel ca 1,5-2 minutit (oleneb kas sulle meeldib õrnem või küpsem) kummaltki poolt, vahepeal panni kallutades, et sulavõi igale poole ümber kala kindlasti voolaks ja pruunistada aitaks. Kui või pannil suitsema kipub, alanda kuumust või tõsta korraks pann pliidilt ära.
- Küpsetatud kala aseta salatipadjale taldrikul ning purusta peale pisut musta pipart. Ja kõige lõpuks pigista sidruniviilust mahla nii kalale, kui salatile.
.jpg)
SALAT
Valmista salat enne kala praadimist.
Mina kasutasin frillice salatit ja mangoldi (lehtpeet) lehti, mille juurdelõikusin paprikat. Viskasin sisse lusikatäie päevalille- ja kõrvitsaseemneid. Soovikorral pigista peale sidrunimahla või tilguta balsamico kastet. Kui on käepärast, siis võid pannil pruunistada pisut väikseid terveid kobartoimateid.
Head isu ja kohtume trennis!
