Emotsioonide seos toitumisega

Toitumisterapeut, koolitaja ja treener Kendra K. Vaino.

Emotsioonide seost toitumisega saab vaadata kahesuunaliselt. Emotsionaalne söömine. Siinkohal tuleb seletada lahti eraldi terminid „nälg“ ja „isu“. Kõige lihtsamalt seletades tekib nälg meil kaelast allpool ja isud kaelast üleval pool. Seega emotisonaalne söömine tuleneb isudest, need tekivad meil peas. Olgu selleks ajendiks tunnetest siis üksindus, igavus, ärevus vms. Kontrolli kaotades võib see viia ka ülesöömiseni ja pikemas perspektiivis rasvumiseni.

Tänases postituses keskendume aga söömisjärgsele emotsioonile ehk kuidas meie söödav toit mõjutab meie tujusid ja enesetunnet. Sealjuures ei ole oluline mitte ainult see, mida me sööme, vaid ka kuidas me sööme. Mõlemal on oma roll selles, kas meie ajus toodetakse piisavalt serotoniini või mitte. Aga enne, kui läheme nn „õnnehormooni“ serotoniini juurde, tuleb rääkida suhkrust.

SUHKUR

Suhkur kui toiduainetööstuse üks alustaladest sisaldub lisaks magusatele toodetele ka paljudes muudes toiduainetes, eelkõige maitse parandamise eesmärgil. Nii me võimegi tarbida suhkrut ka märkamatult isegi siis kui me magusat ei armasta. Toidupüramiidis on suhkrul tipus ka täiesti oma koht, kuid mõistlik suhkru tarbimise ülemmäär päevas on 50g (2000kcal energiavajaduse korral, sh lisatud suhkrud).

Meie tuju, käitumist ja enesetunnet määrab väga palju meie veresuhkru tase. Ärevus, depressioon, vaimne tasakaalutus aga ka hüperaktiivsus- seda kõike mõjutab meie suhkru tarbimine. Ma usun, et kõik on tähele pannud kui kontrollimatuks muutub väikelaste käitumine peale suhkrurikka joogi joomist. Kui osata tähele panna, siis tajume seda ka täiskasvanuna- vahetult peale magusa või suure koguse puuviljade söömist on tunne, et võiks joosta maratoni või liigutada mägesid. Aga meie organism on tark ja kontrollib veresuhkrut läbi insuliini erituse- suur kogus magusat- kõrge veresuhkur- vastureaktsioonina suur kogus insuliini- veresuhkur kukub suure tõenäosusega madalamale kui oli enne. Ja olemegi nõiaringis, kus käsi haarab uue magusa suutäie järgi, sest ootame uut energialaengut. Ja kurvema stsenaariumi puhul jõuame sellise pikaaegse suure kõikumise järel praeguse TOP2 eluviisi haiguse juurde- II tüübi diabeet. Muidugi on ka olemas looduslikke magustajaid, mis ei mõjuta nii palju veresuhkrutaset ja mida võib alternatiivina kasutada (stevia, erütritool, ksülitool; nb- fruktoos ja seega ka mesi siia hulka siiski ei kuulu).
Ehk siis moraal on siin selles, et magusast ei pea loobuma, ent seda tuleb tarbida mõistlikult ja vastavalt toitumissoovitustele- vastavalt üldenergiavajadusele on see umbes 120-160 kcal päevas.

SEROTONIIN

Serotoniin on neurohormoon ja närvivahendusaine (ehk meie tuju mõjutaja), mida aju toodab aminohappest nimega trüptofaan. See tekitab head tuju ja rahulolutunnet, reguleerib söögiisu ja und ning ka niisuguseid emotsioone nagu hirm, rahutus, närvilisus jm. Et mitte hakata pikalt mitte seda biokeemilist protsessi siin lahti seletama, siis toon välja vaid olulise- trüptofaan ise on aminohape, mis tekib organismis valgu lagundamisel. Seda on ka tableti kujul (5 HTP), kuid et sellest saaks serotoniin, on vaja ka teisi vitamiine (eriti B6), mineraalaineid (eriti Mg) ja rasvhappeid (oomega-3 RH). Ja kuna trüptofaan ei ole ainus aminohape, mida valgurikkast toidust saab, siis jääb ta oma olemuselt vere-aju barjääri läbima viimasena. Siin tulebki mängu ka kehalise aktiivsuse olulisus meie heaolus. Kehalise aktiivsuse korral kasutatakse ära teised aminohapped ajus ning see jätab trüptofaanile kohale jõudes nn vaba tee. Juba läks keeruliseks? Loodan, et mitte, sest kokkvõttes – stabiilse õnnetunde saavutamiseks ei piisa ainult trüptofaanirikastest vahepaladest, vaid oluline on värskel puu- ja juurviljal ning headel rasvadel põhinev terviklik ja mitmekülgne toitumine. Lisaks ka tervislikud eluviisid ja positiivne ellusuhtumine.

Kendra Kairi Vaino