Kuidas minust sai personaaltreener – Bryani lugu.

1. Kuidas sa leidsid tee personaaltreeneri eriala juurde?

Minu teekond algas 2002. aastal, kui olin 16-aastane ja tegelesin profitasemel võrkpalliga. Meil oli meeskonnas väga hea füüsilise ettevalmistuse treener, kellega sain väga hästi läbi ning naljakombel huvitusin juba sellel ajal jõutreeningutest rohkem kui võrkpallist. Olin kindel, et soovin edasises elus tegeleda kõigega, mis seondub treeningutega. Mõned aastad hiljem tegin koostööd järgmise suurepärase füüsilise ettevalmistuse treeneriga. Profitasemel judokas, kes oli osalenud kahtedel Olümpiamängudel. Kirg töö vastu ja metoodika, kuidas sportlasi abistada laiendasid ka minu nägemust antud valdkonnas. Taipasin, et olen suuteline töötama paljude erinevate inimestega, kuid siiski võimeline abistama neid personaalselt lähtudes eesmärkidest. Siis algas ka minu personaaltreeneri teekond.
2008. aastal tegin treeningute valdkonnas oma esimesed paberid (tänaseks on mul neid üle 20, kolmes erinevas riigis). Olin veel profitasemel võrkpallur, kuid tegelesin igal võimalusel treeningute ja treeningmetoodikaga. Personaaltreeneri töö sai minu põhitööks 2013. aastal, kui tulin Eestisse. Iseloomult olen ma perfektsionist, mis kandub edasi ka minu personaaltreeneri töösse. Leian, et igaüks võib saavutada oma eesmärgid, kui kogu teekond põhjalikult läbi mõelda, pingutada kõvasti ja olla järjepidev – nõnda tuleb ka edu!

2. Kuidas Sa ise end ja oma tööprotsesse juhid?

Üks parimaid asju personaaltreeneri töö juurdes on vabadus. Töötan võimalikult palju, kuid samas pean oluliseks, et leiaksin aega ka iseendale. Nõnda ei jää minu enda trenn kunagi tegemata, veedan aega oma tüdruksõbraga, kolme koeraga (jah mul on neid 3, minu maailm:D), lugemise ja enda harimisega.

Olen avastanud, et kardiotrenn on hea aeg lugemiseks, sotsiaalmeedia sisu loomiseks või Youtube kanali eest hoolitsemiseks. Nädalavahetustel planeerin järgmise nädala tegevusi, et meile antud ajast võimalikult palju efektiivsust välja pressida. Päevad algavad mul nii vara kui võimalik ja tihti võid mind näha hommikul kell 6.30 MyFitnessi klubides. Nõnda mahutan veelgi rohkem personaaltreeninguid enda päevakavasse. Kõrgtasemel võrkpalli mängides olin kell 07.00 hommikul saalis, et alustada raske trenniga – õnneks olen ma loomult hommikuinimene!

3. Minu hobid?

Minu peamiseks hobiks on muusika. Mängin nii akustilist kui ka elektroonilist kitarri. Vaatamata sellele, et varasemalt minu peres pole keegi muusikaga tegelenud, on see minule väga südamelähedane. Juba üsna noorena soovisin õppida mängima mõnda muusikainstrumenti, kuid finantsilistel põhjustel ei ostetud mulle ühtegi instrumenti. Ehk ka seepärast, et minu kodumaal Brasiilias pole muusikalised traditsioonid päris samad mis Eestis. 2009-aastal hankisin endale siiski esimese kitarri ja alustasin iseseisvaid õpinguid. Peale kümmet iseseisvat tinistamisaastat otsustasin lõpuks õpetaja kasuks (Brad Jurjens), kes viis minu oskused mõistagi järgmisele tasemele. Hetkel töötan oma teise loo kallal, mis peagi võiks ka kuulajateni jõuda. Ah jaa, huvilised leiavad minu esimese loo Bryan Farani Youtube kanalist! 😉