On selge, et MyFitnessi treenerid on piisavalt motiveeritud, et võtta ette IRONMAN 70.3 nii tiimide kui ka individuaalarvestuses. Küll aga tuleb arvestada ka treeningperioodiga, mil püüdlused arengu suunas võivad nii vaimselt kui ka füüsiliselt lüüa saada ja hetkeks peatuda. Räägime veidi motivatsiooni taasavastamisest ja säilitamisest ning pöörame tähelepanu ka ujumisvahetusele.

Mis on motivatsioon?

Motivatsioon on meie sisemiste ja välimiste motiivide kogumik, millest tingituna tekib ja kestab innukus tegutseda erinevates olukordades. Olgu su eesmärgiks läbida poolmaraton, ujuda 100 meetrit krooli või teha 5 kätekõverdust, oluliseks tõukeks on ikka püüdlus parima võimaliku tulemuse suunas. Spordi- ja võistlusvaldkonnas on tugevaks mõjuriks keskkonna ja kaasvõistlejate energia, mis jätab paljudele oma jälje. Positiivne keskkond ja innustavad vastased on lõpptulemusena toetav tagala, negatiivne keskkond ja vaenulikkus võib pärssida aga sooritust. Seetõttu ongi tähtis treeningperioodil pöörata füüsilise ettevalmistuse kõrval tähelepanu ka vaimsele ettevalmistusele.

“Kohe, kui sain teada, et lähen Ironmanile tiimis jooksma, mõtlesin läbi enda treeningud ning kuidas saaksin veelgi kiiremaks ja paremaks. Tunnen, et tiimis on rohkem pinget olla enda parimas vormis, sest oled ju siiski tiimis ning tunned teatavat vastutust tiimikaaslaste ees. Mind motiveeribki kõige rohkem eelpool öeldu – vastutus, et annaksin endast tiimis 101% ja muidugi ka see, et tunneksin enda üle uhkust sel hetkel, kui finišijoone ületan,” tunnistab Keiu. “Mul on eesmärk silme ees ja see aitab mind kindlasti.”

Ka Laura-Lotte peab eesmärke oluliseks: “Ironman on mul juba aastaid mõttes olnud, sest tahtsin ujumisest edasi liikuda triatlonimaailma – seda ei juhtunud. Olen mitu aastat käinud pealtvaatajana Ironmanil kaasa elamas ja osalemiskihk on alati sees olnud. Arvan, et tiimiga osalemine on täpselt see esimene lüke, mida vaja, et ühel päeval Ironman ka individuaalarvestuses läbida. Seetõttu arvan, et kõrged ja ägedad eesmärgid on väga motiveerivad.”

Laura-Liza, kuidas Sul motivatsiooniga lood on?

See motivatsioon on üks kummaline asi. Üks hetk ta tuleb ja annab sulle tõukejõu, et midagi pöörast teha. Järgmisel hetkel otsustab ta su omapead jätta. Siis tuleb ta järsku tagasi ja annab sulle jalaga, et sa edasi liiguks ning hülgab su uuesti mõneks ajaks. Motivatsiooni peale ei saa lootma jääda. Tal on ka omad tujud ja tunded. Mille peale kindel saab olla, on rutiin, enesedistsipliin ja järjepidevus ettevalmistuse ajal. Minu arvates on need kolm kõige olulisemat koostisosa üldse, et finišisse jõuda. Kogu ettevalmistus ei ole lineaarne. Tuleb ette nii tagasilööke, vaimset väsimust kui ka üksluiseid treeninguid ning vahel tuleb lihtsalt elu vahele, ilma et sa oleks küsinud. Kui kett on maas, siis tuleks korraks endaga maha istuda ja analüüsida, kui hull seis päriselt on. Tuleb lahti mõtestada, kas tegu on ajutise emotsiooniga, mis on tingitud pikast ettevalmistusest või oled päriselt omadega augus ning keha ja vaim tõesti ei jaksa. Olen omal nahal kogenud rutiinist tingitud languseid kui ka tummist läbipõlemist. Esimese puhul on alati abiks olnud väike sisekõne endaga ning meeldetuletus, et see teekond on olnud minu valik. See ei peagi koguaeg särav ja sillerdav olema ning tööd tuleb teha ka siis, kui teine kord ei viitsi. Sellistel hetkedel panen korraks oma mõttetöö tuimalt pausile, tõmban trenniriided  selga ja ajan ennast välja liigutama. Suureks abiks on olnud ka sarnast teekonda jagavad semud ja triatloniklubi kamraadid, kellega koos ühistrenne tehtud.

Ühel hetkel, mil mul oli kett ikka väga maas, ei jäänudki muud üle, kui tõmmata kõik korraks pausile. Tühja paagiga edasi ei liigu ning tagasi mõeldes oli see üks targemaid otsuseid tol hetkel. Eks selle triatloniga olegi lugu selline, et sa mingis mõttes ehitad oma elu selle ümber, lood endale uued harjumused ja prioriteedid. Päeva lõpuks sa kas adapteerud selle elustiiliga või mitte. Nii palju võin öelda, et Ironmani teekond on äge! Vahepeal küll raske ja väljakutsuv, aga sellegipoolest äge ning viib su kokku väga põnevate inimestega ning toob su kindlasti mugavustsoonist välja.

Mull-mull, väiksed kalad..

Ujujaid ootab ees 1.9 kilomeetrit tugevaid tõmbeid Harku järves. Vesi võiks sellel ajal olla umbes 18 kraadi ja teave kalipso kohta tehakse teatavaks 1 tund enne algust, sest see on kohustuslik vaid siis, kui vee temperatuur on 15,9 ° C või madalam.

“Ujumine oli minu jaoks puhtalt kättevõtmise ja meeldetuletamise vaev, sest olen selle spordialaga varasemalt ligi 12 aastat tegelenud. Treeningutel olen rõhku pööranud peamiselt mahu ja enesekindluse kasvatamisele, mistõttu pole siiani veel Ironmani ees hirmu olnud. Ujusin hiljuti Käsmult Võsule ja sain kinnitust, et mu vorm on okei. Kalipsoga ujumine oli küll veidi hirmutav, sest olen varem ujunud vaid trikoos. Lisaks pelgan ka krampi või avavees ujumisest tingitud võimalikke vigastusi, aga usun ja tunnen, et saan Ironmaniga hakkama,” kinnitab Laura-Lotte.

“Ujumine nõuab sagedust ja nädalast nädalasse kanduvat rutiini. Pikemat pausi on treeningutel kohe tunda, sest veetunnetus on hoopis teine. Sügis-talvisel perioodil on suur rõhk tehnikatreeningutel basseinis ja kui temperatuur vähegi lubab, siis vahetan esimesel võimalusel basseini avavee vastu. Tänavu ajasin kalipso esimest korda selga juuni alguses ning Männiku sai väga heaks sõbraks. Soovitan enne Ironmani väisata ka rahvaspordiüritusi, kus saad testida oma vormi ning pesumasinaga harjuda,” selgitab Laura-Liza.

Ee, pesumasinaga?

Tegemist on triatlonimaailmas kasutatava väljendiga, mis kirjeldab stardisirgel tekkivat mässu. Vesi pritsib ja vahutab, sõlme lähevad nii käed kui ka jalad ja kaasujujad mööduvad sinust nii alt, pealt kui ka kõrvalt. Vigastuste oht on suur ja parim soovitus on näha veidi vaeva, et sellest trumlipöörisest välja saada.

”Ootan, et tuleks hea tulemus.. Suures pildis pole aga vahet – peaasi, et lõppu saab!”

“Kindlasti ei tasu alguses rapsida ja massi ronida. Pead hindama ja arvestama oma oskustega ning täitsa algaja peaks julgelt abi otsima. Ratas ja jooks on olemuselt lihtsamad – võta ja tee. Ujumine on raskem, sest kui hakkad hullu panema ja hingamisrütm või tehnika läheb sassi, siis võib see valusalt kätte maksta. Ujumisvahetus on osakaalult tegelikult kogu võistluse kohta väike, seega soovitan seda alguses rahulikult võtta. Lõpus, kui tunne on hea ja värske ning oled endas kindel, siis võid mõnusalt juurde panna,“ soovitab Pjotr.

Nüüd aga jätame raudmeeste ja –naistega mingiks ajaks hüvasti ja kohtume nendega juba Tallinna tänavatel, kuhu ootame kõiki meie vapratele kaasa elama! IRONMAN Tallinn ja IRONMAN 70.3 Tallinn toovad melu teieni juba 6.-7. augustil.