Nagu suur osa inimesi, kes on oma tervise veidi hooletusse jätnud ja pole ammu trennis käinud, lubasin ka mina 2011-2012 aastavahetusel, et hakkan trenni tegema. Juhtusin internetist lugema MyFitnessi reklaami, kus kirjutati MyFitness Kristiine avamisest Tulika põik 3 ning kuna asukoht oli mulle ideaalne, siis otsustasin selle klubi kasuks. Mul puudus aimdus oma hetkevormist ning samuti puudusid mul teadmised, mis treeningutega ja mis intensiivsuses peaksin alustama, et saavutada oma eesmärgid.

Nii saigi otsustatud teha koormustest ja võtta personaaltreener. Olen alati olnud arvamusel, et igal alal on oma spetsialist – ma ei peagi kõike teadma ja oskama. Personaaltreeneriks valisin täiesti juhuslikult Roman Minlibajev´i.

Koormustest üllatas mind, sest olin oma hetkevormist paremal arvamusel. Nii sain paika pulsi, millega peaksin treenima, et rasvaprotsenti vähendada ning Romaniga sai kokku lepitud esimene jõusaalitreening. Kuigi olin iseseisvalt aastaid tagasi jõusaali aeg-ajalt külastanud, sain alles nüüd aru, et käisin jõusaalis ennast pigem vigastamas ja trenni motivatsiooni tapmas, kui et trenni tegemas. Treenisin täiesti süsteemitult, vale tehnikaga ning pidasin seda enesepiinamiseks, kus puudus igasugune mõnu. Iseseisvalt treenides olin alustanud liiga intensiivselt, meenutamata ütlemist: „Tark ei torma“.

Personaaltreeningus kuulasin huviga, kuidas erinevaid harjutusi õigesti sooritada. Roman oskas iga harjutuse kohta öelda, miks seda just nii peab tegema ja mis ohud on harjutust valesti sooritades. Samuti sain selgeks, et pigem alustada rahulikumalt ja kergemate raskustega, kui intensiivselt ja suurte raskustega. Kolmanda kuu järel tundsin endiselt suurt motivatsiooni Romani nõuannete järgi edasi treenida. Iseseisvalt treenides oleksin ammu alla andnud, sest kogu keha oleks valutanud harjutuste valesti sooritamisest.

Minule on personaaltreener väga palju juurde andnud – ta motiveerib ja toetab. Ma ei ole väga mugav inimene, aga ikkagi on hea, kui keegi vahel tagant utsitab.

Esialgu ei seadnud ma endale mingeid sportlikke eesmärke. Treenides kasvas isu ja Romanile sai ka vihjatud, et sooviksin kunagi joosta maratoni.

2012. a. septembris tuli mõte osaleda 2013. aasta Berliini maratonil. Kuna selleks ajaks ei olnud motivatsioon langenud, registreerisin ennast Berliini maratoni rulluisumaratonile ja jooksumaratonile. Asja teeb raskeks see, et võistluste stardid toimuvad 16-tunnise vahega. Romaniga sai paika pandud treeningplaan, millest püüdsin täpselt kinni pidada. Panime paika kõik,  alates riietuses kuni rajal geelide tarbimiseni. Samuti rulluisumaratonist taastumise jooksumaratoniks. Maratonide ettevalmistusperioodil oli mul palju küsimusi, millele Roman alati väga professionaalselt oskas vastata ja asju selgitada.

28. septembril 2013. a. olin Berliini rulluisumaratoni (42,195 km) stardis. Minu lõpuajaks märgiti 1 h 19 min 51 sek.

29. septembril 2013. a. olin Berliini jooksumaratoni (42,195 km) stardis. Minu lõpuajaks märgiti 3 h 40 min 9 sek.

Berliini maratonil osalemine on kasvatanud minu motivatsiooni veelgi ja juba oleme Romaniga paika pannud uued maratonid ning eesmärgid.

Rooma maraton toimub 23. märtsil 2014.a.