IRONMAN 70.3 on tehtud! MyFitnessi treenerid kogesid triatlonimaailma võlu ja valu ning nüüd on aeg teha väike tagasivise sellele kogemusele ja taastumisperioodile.

MyFitness Bulletproof ronis poodiumile!

Just nii – üks naistiim lõpetas IRONMANi kolmandana! Tiimiliikmed tunnistasid, et võistlusele eelneval nädalal tundsid nad oma tervises kõikumisi ega olnud 100% füüsiliselt stardivalmis. “Mulle ei meeldi hädaldada ja vinguda, aga terve võistlusnädal oli probleem probleemi otsa. Vaim oli ammu valmis, aga keha oli tabanud tore viirus, mis kuidagi üle ei tahtnud minna. Mõtlesin peas, et ainult ujuda on vaja ja teised teevad üksi kolme ala. Kohale jõudes läks melu sees enesetunne paremaks, kõik olid rõõmsad ja see andis energiat juurde,” tunnistab Laura-Lotte. Ta lisab:

“Rada tundus väga lihtne ja loogiline: ujud otse, pöörad paremale, ujud veel otse, üks vasakpööre ja oledki kohal. Reaalsuses läks teise poini kõik hästi, siis kaldusin aga meeletult viltu ja üritasin uuesti otseks saada. Lõpp hea, kõik hea – tegelikult oli väga mõnus ja lihtne rada.”

Hommikune suplus tehtud, oli järg Kaisal Lennusadamasse veereda. “Sel aastal on õnnestunud mul osaleda kahel IROMAN 70.3 triatloni, kus olen esindanud tiime rattasõidus. Mõlemad sõidud olid kindlasti plaanistust paremad ja Tallinna sõidul sain taaskord kinnitust, et on aeg võtta ette teekond, mis viib kõigi kolme ala sooritamisele,” avaldab Kaisa. “Olen tänulik, et minu tiimis olid sellised naised, kes surusid endast viimase välja ja tänu tiimitööle jõudsime ka poodiumile. Tunne on soe ja positiivne ning jään juba ootama uusi väljakutseid nende vägevate inimestega!”

Vaid poolmaraton jäänud. Anna-Liisa, kuidas läks? “Uskumatu, milleks keha võimeline on, kui seda toetab positiivselt suruv mõttetöö ja fakt, et Katrena ajab taga! Jooksurada on muhedalt kulgev ja esimene ring oli sellega tutvumine: kus peab suruma, kus saab lasta nõlval end kanda, kus nurga peal on sõbrad ja tuttavad. Umbes üheksandal kilomeetril tundsin, et nüüd tahaks istuda, aga sellist võimalust ei antud – vähemalt ma ise ei lubanud endale seda. Geel sisse ja edasi! Rajaäärne toetus oli meeletult tugev ja vajalik, ilma selleta oleks olnud kordades keerulisem jätkata. 20. kilomeetril tekkis vasakusse sääremarja kramp ning ühel hetkel pidin peatuma ja venitama. Siiski, Katrena oli mul kannul ja paar sekundit hiljem tuhisesimegi juba tiimiga finiši poole. Tulemuseks naistiimide arvestuses kolmas koht – võimas!”

Uju, sõida, jookse.. ÜKSINDA?

“Minu kogemus ja tulemus polnud sel korral pooltki nii hea, nagu ma tahtsin. Olgugi, et ma treenisin rohkem, oli enesetunne soorituse ajal ikkagi kehvem.

Eriti keeruline oli ratas ja just vastutuulega. Just siis langes ka mu motivatsioon, sest sain aru, et ma ei paranda oma eelmist triatloni tulemust – see oli minu eesmärk. Jooksuajal ei tahtnud ka keha koostööd enam teha ja viimased 10 kilomeetrit saatsid mind kõhukrambid, millest taastumiseks läks ka peale finišit ikka aega. Päevad pole aga vennad. Finišisse jõudsin ma tervelt ja rajal üllatusi polnud.

Kõige motiveerivam oli rajaäärne kaasaelamine nii MyFitnessi kui ka Tripassioni pundi poolt. See aitas vaimu üleval hoida ja ma olen väga tänulik selle toetuse eest. Ma ei tea, kas osalen sellel üritusel veel, aga teades ennast, siis ma ei imesta, kui järgmisel aastal uuesti rajal olen,” nendib Laura-Liza

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!

“Mina võistlussooritus läks ladusalt. Suutsin ilusti enda soovitud tempoeesmärki säilitada ning samas suutsin ka kõigile kaasaelajatele vajadusel naeratada ning lähedasemaid ka tervitada. Just jooksuraja ääres oli ülim rahvas kaasa elamas ning sellises keskkonnas on lausa lust pingutada – võimas kogemus kohe kindlasti! Kogu nädalavahetust triatloni õhustikus veetes tekkis endalgi huvi lähitulevikus kogu individuaalne võistlusformaat läbi teha. Eks näis, kas see ka õnnestub,” tunnistab Kalev.

Katrena sõnab: “Tänavune tiimi Ironman läks imeliselt, üks ala ja kiirelt ōhtule. Tahan tänada enda imelisi tiimiliikmeid Andrat ja Karinat , kes tegid IRONMANi väga meeldejäävaks. Samuti oli märkimisväärne kodupubliku kaasaelamine ja rajalt saadud emotsioonid. Järgmiste pingutusteni!”

“Enne starti oli enesetunne hea! Isegi kerge närv oli sees, mis on alati positiivne. Närv tähendab, et hoolid, seega plaan oli kuuma anda. Tegin rannas kerge soojenduse, panin kalipso selga ja juba liikusin stardikoridori. Sättisin end mõnusalt etteotsa ja jooksin esimestega vette. Kuskil keskel hakkas vaikselt raske, kuid olin sellega arvestanud – ma ju siiski pingutan! Peale kiibi üleandmist läksin vahetusalast välja ja viskasin murule pikali, sest päris rõve oli olla! Õnneks tähendas see seda, et jätsin kõik endast vette. Kahjuks ei kajastunud see tulemuses, kuna see oli püstitatud eesmärgist kaugel. 26 minuti asemel vaatas otsa 29 minutit. Õnneks oli kogu üritus väga äge! Meeskond tegi ilusat tööd ja lõpetasime esikümnes,” ütleb Pjotr.

“Ujumine läks üllatavalt hästi, tiimide mass-stardis pidin natuke oma koha eest võitlema ja vastutuult ujuma, aga edasi läks juba sujuvalt. Vesi oli nii külm, et keha taastus juba jooksvalt ära. Tiimikaaslased olid ka okeid.. Päris nii kiiresti oma osa läbi ei teinud kui mina, aga muidu olid täitsa tublid,” naljatab Andra.

Karina tunnistab, et talle väga meeldivad erinevad väljakutsed. “Eriti sellised, mis on minu mugavustsoonist väljaspool. Õnneks vedas väga ka ilmaga, nii et naeratus oli terve aeg näol. Nüüd peab vaid ujumise ära õppima ja saabki juba poolikut IRONMANi ise teha.”

Kuidas taastumine kulges?

“Minu taastumine oli kerge. Kahe päevaga taastusid jalad ära ja polnud arugi saada, et olin paar päeva tagasi IRONMANi läbinud. Enesetunne oli suures pildis väga hea,” ütleb Laura-Liza. “Küll aga oli peale finišit väga raske olla ja see oli ootamatu, sest eelmisel korral mul sellist tunnet polnud. Kehal oli ikka väga raske ja magama sain alles kell 2 öösel, sest uinumine oli võimatu. Kui aga lõpuks magama jäin, siis see uni oli magus.”

Ka teised treenerid tunnistavad, et keha andis kuskil tunda peale suuremat pingutust. “Jalgade seisukord polnud just parim järgnevad kaks päeva, aga eks see ole kaduv nähtus,” nendib Katrena. Kalev räägib sel teemal kaasa: “Minu sääred jäid jooksust järgmiseks päevaks kergelt valulikuks, kuid see mulle probleeme ei valmistanud. Tõsised vägilased on mõlema distantsi individuaalvõistlejad.”

Laura-Lottel aga on erinev kogemus: “Kuna ujumine on minu jaoks nii loomulikult tulev tegevus, ei saa öelda, et väga millestki taastuda oli. Paar päeva kimbutas õlavalu, aga see läks õnneks kiirelt üle.”

Seega kokkuvõttes..

MyFitnessi treenerid tulid, tegid ja on valmis veel tegema! Ükski väljakutse ei löö kõigutama ja kõigega lüüakse ühiselt mõnusa energiaga kaasa. Sport teeb õnnelikuks, virgutab keha ja vaimu ning hoiab elavana! Sea ka Sina endale mõni vinge eesmärk ja kaasa ka sõbrad – koos on hea!